Kas teadsite, et on olemas selline asi nagu kääbuskoer? Kääbuskoerad on väga haruldane geneetiline seisund koertel, mis võib mõjutada mõningaid lemmikloomi. Kääbuskoerad on väiksemad ja neil võib olla muid terviseprobleeme, mis on tingitud hormonaalsest muutusest, mis põhjustab seda seisundit. Seega vajab kääbuskoer kogu elu jooksul erilist hoolt. Et teada saada, kuidas kääbuskoerad tekivad, võite teada saadaareneb, millised on kääbuskoera tunnused ja kas selle haiguse raviks on olemas ravi, vaadake järgmist artiklit, mille Patas da Casa on koostanud!

Kääbus koertel: selle haruldase geneetilise seisundi mõistmine

Koerte kääbus on endokriinsüsteemi seisund, mis tuleneb kasvuhormooni GH tootmise puudulikkusest. See puudulikkus tekib GH-d tootva hüpofüüsi väärarengu tõttu. Ajakirjas Ciência Rural avaldatud koerte kääbusjuhtumi uuring näitab GH taseme erinevust kääbuskoera ja kääbuseta koera vahel. Uuringus oli kääbuskoeraga saksa lambakoeraTeadlased märkasid, et looma GH tase pärast hüpofüüsi stimuleerimist oli vahemikus 0,5 ng/ml kuni 1 ng/ml. Kui looma GH tase on pärast stimuleerimist alla 2 ng/ml, peetakse teda kääbuskoeraks. See tõestab kääbusdiagnoosi saksa lambakoer.

Kääbuskoeral ei ole alati kääbuskasvajadusega vanemaid.

Koerte kääbus on pärilik, mis tähendab, et see antakse edasi vanematelt lastele. See ei tähenda siiski, et üks vanematest peab olema kääbuskoer. Kääbusgeen on retsessiivne, mis tähendab, et kui vanemate DNA-s on see geen olemas, võivad nad, isegi kui see neil ei ilmne, kombineeruda ja toota kääbuskoeraga kutsika. Samuti ei pruugi kaks kutsikat, kellel onloomade kääbusgeenid tekitavad vastava seisundiga kutsika, mistõttu on tavaline, et ühe pesakonna kutsikatest üks on kääbus ja teised mitte, sest geen ei ole neil ilmnenud.

Hormonaalsed muutused, mis põhjustavad koertel kääbustõbe, võivad põhjustada ka teisi endokriinsüsteemi probleeme.

Kääbuskasvuga loomadel on kasvuhormooni tootmise puudulikkus. Hüpofüüsi kääbus tekib hüpofüüsi väärarengu tõttu ja mõjutab peamiselt saksa lambakoera tõugu koeri, kuid võib esineda ka pinseril, weimaraneril ja karjalasele. Selle probleemi korral jäävad mõned luud, lihased ja organid lõpuks kasvamata ja arenemata. Sellisel juhul on koeralKääbus, kuigi ta ei kasva, on proportsionaalse kehaga, nii et ta säilitab alati kutsika välimuse.

Lisaks GH tootmisele toodab hüpofüüsi ka teisi hormoone. Seetõttu on tavaline, et hüpofüüsi kääbuskasvuga koertel esineb lisaks GH tootmise puudujäägile ka teiste hormoonide tootmise puudulikkus, mille tulemuseks on teised endokriinsed haigused, näiteks koerte hüpotüreoidism. Tasub meeles pidada, et koertel on olemas veel üks kääbuskasvu tüüp. Achondroplastiline kääbus on selline, mille puhul esineb GH tootmise puudujääk.Jäsemed on ülejäänud kehast lühemad, kuid see ei ole seotud ajuripatsiaga. Seda tüüpi kääbus esineb koertel loomulikult sellistel tõugudel nagu Dachshund, Basset Hound ja Corgi, kelle väikesed jalad on kehast palju väiksemad.

Kääbuskasvuga koer areneb aeglasemalt, ilmneb füüsilisi muutusi ja terviseprobleeme.

Kääbuskasvandusega kutsikas ei näita mingeid märke sellest seisundist enne kahe kuu vanust, kui ta näeb veel välja ainult tavalise kutsika moodi. Pärast seda perioodi hakkavad kääbusloomade kääbusnähud olema märgatavad. Kääbusnäkkusega kutsikas areneb palju aeglasemalt kui tema pesakondlased, kellel seda seisundit ei ole. Kutsika karvkate jääb kutsika karvkatteks,Mõne aja pärast hakkab kääbuskutsikas kaotama karvu ja ilmutab kahepoolse alopeetsia tunnuseid. Lisaks jääb ta väikeseks, näib nagu oleks ta alati olnud kutsikas. Muud kääbuskutsika tunnused on järgmised:

• Õhuke nahk

• Hammaste hilinenud tekkimine

• Kooriv ja/või ärritunud nahk

• Prognathism (lõualuu on pikem kui lõualuu)

• Sekundaarsed bakteriaalsed nahainfektsioonid

  Vaata ka: Parimad kassitõud neile, kellel on kodus lapsed

• Hüpotüreoidism

• Südame-, neeru- ja maksaprobleemid

Kääbuskoera diagnoositakse keha vaatluse ja laboratoorsete testide abil.

Pärast kahe kuu vanust hakkab hooldaja kutsikal neid märke märkama. Kääbust saab diagnoosida, jälgides koera vähenenud suurust ja hormoonide analüüsi. Kutsika vereanalüüsiga saab mõõta hormoonide, näiteks kilpnäärme ja insuliini kasvufaktori sisaldust. Tulemused tõestavad, kas tegemist on kääbuskoeraga või mitte. Teine võimalus diagnoosida sedakoerte kääbuskasv on kasvuhormooni stimuleerimise kaudu. Kääbuskasvuga koera puhul ei avalda see stimulatsioon nii suurt mõju.

Kääbuskasvuga koera eluiga on lühem.

Koerte kääbus ei ole seisund, mis tavaliselt viib surma. Siiski on tavaline, et kääbuskoera eluiga väheneb. Pideva ja tõhusa raviga on võimalik seisundit leevendada ja koera elukvaliteet paraneb. Hormonaalsed muutused mõjutavad aga lemmiklooma kasvu, nii et mõjutatakse tema organismi arengut tervikuna.Seega on kääbuskoera eluiga sageli alla 10 aasta.

Koerte kääbust ei ole võimalik ravida, kuid selle mõju on võimalik leevendada.

Kuigi koerte kääbus on geneetiline seisund, mida ei saa ravida, aitavad mõned ravimeetodid parandada looma tervist ja elukvaliteeti. Koira GH kasutamine terapeutiliseks otstarbeks ei ole veel turul olemas ja ka sigade GH kasutamine ei ole kättesaadav, vaatamata sellele, et selle aminohappeline järjestus on sarnane koera omaga. Selle põhjuseks on peamiselt kõrvaltoimed, mis võivad tekkida.tekkida, nagu näiteks koerte diabeet.

Progestageenide manustamisel, mis kutsuvad esile organismi enda GH sekretsiooni, on samuti mitmeid mõjusid, nagu näiteks korduv püodermia ja kasvajad. Seega on kõige soovitatavamad toetavad ravimeetodid: paiksed ravimid nahakahjustuste puhul, kilpnäärmehormoonide asendamine (kui esineb hüpotüreoidism), spetsiifiline ravi neeru- ja maksaprobleemide puhul (levinud eriti hüpotüreoidsete lemmikloomade puhul).võtta palju ravimeid), muu hulgas ka vastavalt kliinilistele ilmingutele.

Kääbuskoer vajab sagedasi loomaarsti külastusi ja igapäevast erihooldust.

Kääbuskoer vajab kogu oma elu jooksul hooldust. Lisaks professionaali poolt määratud nõuetekohasele ravile peaksid loomaarsti külastused olema rutiinsed. Hormontaseme kontrollimiseks ja probleemide varaseks tuvastamiseks tuleb teha perioodilisi uuringuid. Kääbuskoer peab saama kvaliteetset toitu, et püsida terve ja vältida probleeme söömisel,kuna paljudel on raske süüa ja nad oksendavad pärast sööki.

Mis puudutab füüsilist koormust, siis rääkige oma loomaarstiga, et selgitada välja koerale sobiva intensiivsusega koormus. Kääbus ei takista looma liikumist, kuid mõnel lemmikloomal võib olla raskem. Kuid isegi nende ettevaatusabinõude juures on oluline teda alati jalutama viia, sest ka kääbuskoer armastab mängida ja vajab hetki vaba aega. Lõppude lõpuks ei takista koerte kääbuskoeradJa ennekõike vajab kääbuskoer - nagu iga teine - palju armastust!